Prebiootikumid toidavad mao-sooletraktis olevaid probiootikume, soodustavad nende kasvu ja aktiivsust ning on sellepärast tervisele kasulikud, neil on sünergiline koostoime probiootikumidega ehk nad tugevdavad üksteise positivset mõju. Prebiootikumid on enamjaolt kiudained – inuliin või selle kõrvalprodukt oligofruktoos ja galakto-oligosahhariidid. i Tooteid, mis sisaldavad neid mõlemaid bioloogiliselt aktiivseid ühendeid, nimetatakse sünbiootikumideks. Kui mikrofloora tasakaal on häiritud, siis on parim valik kasutada prebiootikume ja probiootikume (sünbiootikume) korraga, sest organismi jõudes hakkavad nad toimetama sümbioosis.
Tsinkkelaat on keemiline ühend, milles on tsink erilises aminohappe vormis. Erinevalt teistest tsingiühenditest on tsinkkelaadil mitmed eelised, mis on eriti olulised haiguse ajal, kui organism on tundlik iga välise kõrvalärritaja suhtes. Tsinkkelaat ei põhjusta mao-sooletrakti ärritust, iiveldust. Eksperimentaalsed uuringud osutavad selle paremale imendumisele2. Tsink imendub põhjusega kõige paremini lihast, munast ja mereandidest, sest need sisaldavad aminohappeid tsüsteiini ja metioniini, mis soodustavad tsingi imendumist3. Tsinkkelaat on eriti tähtis ägeda kõhulahtisuse ajal, sest soodustab rehüdratatsiooni ehk taastab vedeliku koguse organismis kiireminiiv. Tsink soodustab normaalse immuunsüsteemi tegevust ja kognitiivseid funktsioone, aitab tagada normaalse ainevahetuse ja normaalse juuste, küünte ning naha tervise.
Probiootilisi baktereid nimetatakse teisisõnu ka sõbralikeks, headeks või tervislikeks bakteriteks. Probiootikumid on konkreetsed elusad mikroorganismid, mis piisavas koguses manustatuna on tervisele kasulikud (Maailma Terviseorganisatsioon, WHO definitsioon)i. Need aitavad ära hoida või isegi ravida erinevaid haigusi. Neid võib omastada toiduga, spetsiaalsete jookidega või toidulisanditega.
Tänapäeval loetakse probiootikumideks peamiselt piimhappe- (Lactobacillus), bifidobaktereid (Bifidobacterium) ning mõningaid Escherichia coli bakteriliike, ja pärmi Saccharomyces boulardii. Nende kohta on hästi teada, et need bakterid ületavad edukalt happelist maokeskkonda ja sapi agresiivset toimet, jõuavad edukalt peen- ja jämesoolde ning kohanevad seal edukalt ja moodustavad kolooniaid1.
Probiootikumid said oma nime 1960ndatel aastatel. Nimetus tuleb kreeka ja ladina keeltest ja tähendab elu heaks (pro bios). Kuigi idee probiootikumidest oli olemas vähemalt pool sajandit varem.
„Probiootikumide isa” on vene teadlane Ilja Metšnikov. Tema tõi Kaukaasia mägedest maailmale teadet, et probiootikumid on pikaealisuse võti. Teda innustas kaukaaslaste pikk eluiga ning suur hapendatud piimatoodete tarvitamine. „Soolestikus elavate mikroobide sõltuvus toidust avab meile võimalusi mõjutada soolefloorat ning asendada patogeenseid mikroobe kasulike mikroobidega”. Ta pakkus välja ideed, et hapet moodustavad mikroorganismid hapendatud piimatoodetes võivad ära hoida jämesoole „ummistumise“ niiviisi pikendades inimese eluiga .(Metchnikoff 1908) .
Samal ajal pani prantsuse pediaater Henry Tissier tähele, et diarröaga laste väljaheidetes võib kohata palju väiksemas koguses Y-kujuga baktereid. Vastupidi – need „bifido“-bakterid on tervete laste väljaheidetes. Ta soovitas manustada neid kõhulahtisust põdevatel patsientidel tervisliku soole mikrofloora taastamiseks.
Kvaliteetne probiootikume sisaldav toode on efektiivne vahend tervisliku tasakaalu taastamiseks mao-sooletraktis – eriti antibiootikumide kasutamise ja sagedase valmistoitu tarvitamise puhul. Lisaks võetud probiootikumid võivad muuta nii sooletrakti mikrofloora koostist kui ka mõjuda seal elavate mikroorganismide käitumisele. Manustatud probiootikumide kogus säilib 1–4 nädalat, mida tõendab probiootikumide sisaldus väljaheites. Pikaajalise ja püsiva efekti saavutamiseks peab kasutama probiootikume pidevalt.